Plokkflöödi all mõistetakse puhkpilli, millel on plokiga huulik ning kaheksa sõrmeava, millest üks asub pilli allküljel. Inglise keeles kasutatakse plokkflöödi kohta nimetust recorder, saksa keeles blockflöte, soome keeles nokkahuilu, vene keeles блок-флейта.

H. Jürisalu kirjeldab oma õpikus plokkflöödi heli tekkimist selliselt: “ “Plokkflöödi heli tekib õhujoa põrkumisest vastu toruseina lõigatud huult. Õhk juhitakse vastu huult läbi toruõõnde lõigatud spetsiaalse kanali, mis on saadud toruosa sulgemisel puuplokiga, sellest ka tüübi nimetus.” (Jürisalu 1974)

Tuulekanal koos plokiga moodustavad niiöelda kunsthuuled, mis lihtsustavad heli tekitamist. Pilli all asuva pöidlaava kasutamine lihtsustab mängimist kõrgemates oktaavides. Suurematel plokkflöötidel lisatakse vahel alumisele sõrmeavale ka klapp, sest muidu on augud üksteisest liiga kaugel, et mängija saaks sõrmega iga ava katta.  
Ehituse tõttu on kontakt pilliga väga vahetu ning annab seega rohkelt erinevaid võimalusi artikulatsiooniks võrreldes teiste puhkpillidega. (Käär 2020: 6).